Vabamüürlusel on justkui kaks ajalugu. Müütiline ajalugu viib meid tagasi arhitektuuri algjuurte ning iidsete pühitsusmüsteeriumiteni. Viimastega kaitsti olulisi tarkusi, teadmisi ja oskusi, et neist saaks osa vaid need, kes neid tõeliselt väärivad. Keerulised ja kohati ohtlikuna paistvad katsed läbinu tõestas, et ta on teadmistesse pühendamiseks igati vääriline.
Faktiline ajalugu ulatub aga rohkem kui poole aastatuhande taha, põimudes keskaegsete ehitustsuntide ja -vennaskondade ajalooga.
Vanaaeg
Iidsete ehitustööpajade olemuse kohta materjalid praktiliselt puuduvad. On oletatud, et Egiptuse ja Kreeka templite ehitust koordineeris preesterkond, mis valdas ehituskunsti saladusi.
Vana-Rooma ajast on teada, et sama valdkonna professionaalid koondusid gildidesse – collegia’tesse ning mille liikmed kutsusid üksteist collegae’ks (ains. collega). Collegia’te liikmed olid vabastataud mõnest kodanikukohustusest. Kas Vana-Rooma collegia’test võisid kujuneda keskaja ehitustsunftid, selle kohta tõendeid pole leitud.
Keskaeg
Keskajal koondusid kivi- ja müürsepad tsunftidesse. Suurte katedraalide ehitamiseks moodustati eraldi üksused, mida ingliskeelsetes maades nimetati loožideks, saksakeelsetes Bauhütte’deks ning pransuskeelsetes Compagnonnages’ideks. Eestist analoogseid ehitusüksuseid teada ei ole, siin koordineerisid ehitustöid tsunftid.
1185. aastal rajasid Ojamaa meistrid tänase Läti territooriumile liivimaale Ükskülla kivilinnuse. Semgalid, kes müürseppade saladusi ei tundund ning ei teadnud, et kivid on seotud lubjamördiga, üritasid linnust laevaköitega Väinajõkke (Daugava) tirida. Ilmselgelt see ettevõtmine erilist vilja ei kandnud. On märkimismäärne, et kivi- ja müürseppade tsunftides oli lubjamördi valmistamine üks vastutusrikkamaid ülesandeid – mördi kvaliteedist sõltus hoone vastupidavus. Mördi koostis oli range ametisaladus. Osa müürseppmeistreid tegeles ise ka lubjapõletamisega, et lubja kvaliteet oleks kindlalt kontrolli all.
Keskaegne ehitusmeister ei olnud lihtsalt müürsepp, tellijale tuli teha kogu projekt alates ehitise plaanidest ning lõpetades kalkulatsioonidega. Müürsepp oli sisuliselt ka arhitekt. Kuni 18. sajandini valiti linnade peaarhitekte müürseppade hulgast.
Linnade asutamise aegu algas Eestis ka käsitööliste koondumine kutseorganisatsioonidesse. Noid organisatsioone kutsuti tol ajal kasutusel olnud ladina keeles societas ning keskalamsaksa keeles innige.
Regelementeeritud tsunftikord kujunes Tallinnas välja 15.–16. sajandil. Tsunfti asutamiseks piisas kolmest oma ala meistrist, varasemalt oli selleks tarvis viite meistrit.
Et saada meistriks tuli valmistada proovitöö. Kui proovitöö oli kaitstud, pidi kandidaat kolmel korralisel järjestikusel koosolekul toatlema meistriõgusi. Kui kandidatuur kinnitati, tuli tasuda sisseastumisaks ning korraldada joodud. Jootudel oli ette nähtud kolmekäiguline eine ning kaks vaati õlut. Jootudel ja töökoosolekutel osalemine oli kõigile tsunfti liikmeile kohustuslik.
Tsunfti vanemaisse tuli suhtuda aupaklikult ning tsunfti ülesandeid tuli täita vastuvaidlematult. Müürsepa sell oli kohtustatud ametialase täiendamise eesmärkidel rändama mööda maailma ning õppima välismaiste meistrite käe all. Mõnel sellil õnnestus sõlmida eelnevalt leping mõne välismaise meistriga. Sellise n.ö aadrssiga selli reisikulud kattis vastuvõttev meister.
Eelkirjeldatuga sarnased tavad on säilinud ka tänases vabamüürluses.
1535. aastal hakkasid Tallinna müürseppade tsunftid pidama korjanduskarpi, millesse laekunud annetused olid mõeldud tsunftivendade leskede, vanade, vaesunud või haigete liikmete toetuseks. Sarnast tegevust harrastasid kivi- ja üürseppade tsunftid kõikjal maailmas ning sellest on välja kasvanud tänase vabamüürluse heategevuslik suund.
Kui Eesti ühendati 18. sajandi alguses Vene keisririigiga, hakati Peeter I eestvedamisel kindlustama tsunftikorda ning rajama uusi tsunfte. Paraku hakkas tsunftikultuur läänemaailmas juba kaduma, sest tsunftide tegevus pigem takistas majanduse arengut.
Esimese säilinud kirjaliku jälje Eestis tegutsenud kivi- ja müürseppade kohta leiame juba 1290. aastast, nende organiseeritud tegevuse kohta aga aastast 1333 Tallinnas tegutsenud “Fraternitas sancti Olavi” ehk Olevi gildi dokumentidest.
Kuigi kinnitamata andmeil tegutses iseseisev kiviseppade vennaskond Tallinnas juba 1340. aastail, leidub vanim teadaolev fikseeritud tõend kiviseppade tsunfti olemasolust 1369. aasta Niguliste linnakihelkonna maksunimistus. Nimistu sissekanne on tehtud tsunfti liikmete linnamaksu tasumise kohta, mis vastavalt ameti eripärale oli arvestatud paekivihunnikuiks (cumulus). Õigeaegselt olid oma maksekohustuse täitnud Johannes List ja Jaan Kivisepp, lisaks kaks tsunftivanema kaasistujat – Kölni Marquard ning Henne Sepp.
Samas dokumendis on märkus, et kaks raeliiget määratakse uuesti kiviseppade tsunftihärraks. See märkus on oluline kahel põhjusel. Esiteks viitab see, et kiviseppade tsunft tõepoolest tegutses juba enne 1369. aastat ning teiseks – selle liikmeiks võeti juba tol ajal inimesi, kes ise operatiivset kivi- või müürsepa ametit ei pidanud.
Niisiis olid esimesed spekulatiivsed müürsepad tsunfide ja vennaskondade juurde määratud ülevaatajad, järelvalvajad jm ametimehed, kelle ülesanne oli jälgida, et tööd oleks tehtud kvaliteetselt ning püsiks graafikus.
On huvitav märkida, et paljud keskaegsed kivisepad olid eesti rahvusest. Ehitustsunfitide meistrid jagunesid müürseppadeks, kivi- ja kujuraidureiks ning hiljem ka kivikatusepanijaiks.
1400.-1500. aastatel hakkasid tekkima esimesed nn spekulatiivsed müürseppade loožid, mille liikmed enam ise operatiivse ehitustööga ei tegelenud. Põhjused ja mehhanismid, miks ja kuidas kujunesid operatiivsete müürseppade tsunftidest spekulatiivsed loožid, ei ole tänanseni selged. On arvatud, et loožid hakkasid raha kogumise eesmärgil pakkuma vastava tasu eest sissepääsu oma müsteeriumeisse inimestele, kes ise tegelikult ehitustööga ei tegelenud. Ühe versioonina on pakutud ka, et vabamüürlaste loožid hakkasid värbama silmapaistvaid ning rikkaid inimesi oma looždesse, et tõsta palka ja parandada töötingimusi. Igal juhul on see teema jäänud ohtrate spekulatsioonide allikaks tänaseni.
15. sajandi Tallinna kodanikeraamatu sissekannetest leiame, et valdav osa müürseppi olid eestlased. Müürsepa amet oli tol ajal niivõrd oluline, et enamasti pigistasid linnavõimud silma kinni, kui mõni müürsepp kodanikumaksu maksmata jättis või sellega väga pikalt viivitas. Müürsepad said suurepäraselt aru, kui väärtuslikud ja vajalikud nad linnale olid ning tõele au andes paistab dokumetidest, et tegelikult viivitas suurem osa müürseppi kodanikumaksu maksmisega. Samas ei pööranud asjaomased müürseppade kodanikumaksu väljanõudmisele erilist tähelepanu ka aastaid hiljem. Müürsepad rajasid linnale võmsad müürid ja kindlustustustornid ning ehitasid kaunid kivimajad, millest suurem osa on säilinud tänaseni.
Kuigi keskaegsete kivi- ja müürseppade tsunftide liikemeist oli märkimisväärne hulk eesti rahvusest, on esimeste spekulatiivsete loožide nimistus eestlaste hulk praktiliselt olematu. Küll on aga huvitav fakt, et vabade müürseppade loožide osad liikmed kattusid erinevaid käsitöömeistreid ühendavate gildide liikmetega. Näiteks “Isise” looži liige Joachim Friedrich Hartmann (1749–1749) oli ühtlasi ka Mustpeade vennaskonna ning Suurgildi vend.
Uusaeg
Kaasaegse vabamüürluse alguseks loetakse 1717. aasta jaanipäeva, mil Inglismaa pealinnas Londonis asuvasse õlletuppa “Goose and Gridiron” (e.k Hani ja Grillrest) kogunes neli tegutsevad looži ning asutasid esimese suurlooži. Sellest ajast hakkas spekulatiivne vabamüürlus kiiresti üle maailma levima.
Tegelikult kohtusid need neli looži juba aasta varem tavernis “Apple-Tree” (e.k Õunapuu), valisid oma liikmete hulgast vanima meistri, kes pandi eesistuja tooli ning kuulutasid välja ajutise suurlooži.
Vabamüürluse struktuur ja töövorm on võrdlemisi keeruline – see koosneb erinevatest süsteemidest, riitustest ja rituaalidest. Vaatamata sellele, et Eesti loožide hulk oli 18. sajandil väga väike – neid oli siin teadaolevalt vaid viis, kasutati mitmeid erinevaid süsteeme ja riitusi ning loožidki olid asutatud erinevate ordude kaasabil.
1771. aasta lõpus soovisid viis Tallinnas elavat vabamüürlast asutada looži ning nad pöördusid vastava palvega Saksamaalt saabunud parun George von Reicheli poole, kes oli asutanud Peterburis looži “Apollo”. Järgmisel aastal saabuski “Apollolt” luba looži asutamiseks, kuid paraku “Apollo” tegevus peatus. 1773. aasta mais asutas Reichel aga uue looži nimega “Harpocrat”. Nii asutati esimene Tallinna loož “Harpocratilt” saadud lubakirjaga 5. novembril 1773. Loož sai oma nime vanaegiptuse jumalanna, looduse ja maagia matrooni järgi “Isis”.
1777. aastal asutati Tallinnas loož “Zur Bruderliebe” (e.k Vennaarm), 1778. aastal “Zu den drei Streithammern” (e.k Kolm Sõjahaamrit) ja Tartus “Pollux” ning 1787. aastal Tallinnas “Die Hoffnung der Unschuld” (e.k Süütuse Lootus).
1700. aastate teise poole vabamüürlaste loožides armastati muuhulgas tegeleda ka erinevate müstika ja maagia küsimustega. Nii loožides kui väljaspool loože levisid roosiristlikud ning illuminaatide ideed.
On märkimisväärne fakt, et 1778. aastal Tallinnas asutatud loož “Zu den drei Streithammern”, mille tegevus oli vahemikus 29.11.1785–21.04.1817 peatunud, valis oma töö taastamise aastal auliikmeks austria filosoof Karl Leonhard Reinholdi. Lisaks sellele, et Reinhold jäi oma elu lõpuni aktiivseks vabamüürlaseks, oli ta ka illuminaatide salaorganisatsiooni liige ning toimetas ajakirja “Der Teutsche Merkur”, mis avaldas mitmed esseid ja ülevaateid illuminaatide ideoloogiast. Ajakirja numbrid liikusid omal ajal ka Eestis. Kahjuks ei ole teada, kas too valgustuslik filosoof, kes aitas populariseerida Immanuel Kanti filosoofiat ka ise oma jala Revalisse tõstis.
On alust arvata, et 1779. aasta suve lõpus külastas kuulus šarlatan Giuseppe Balsamo alias krahv Cagliostro Tartut, olles teel Miitavist Peterburi. Miitavis asutas Cagliostro nn Egiptuse vabamüürluse loože, millesse pühitseti juba tol ajal ka naisi. Cagliostro arendas üht vana alkeemilisi ja okultistlikke sümboleid täis riitust nimega Misraïm, millest tänaseks on kahe riituse ühinemisel kujunenud Iidne ja Algupärane Memphis-Misraïmi riitus, mida oma töös kasutav vabamüürlik ordu on jõudnud ühe loožiga ka Eestisse.
1700. viimastel kümnenditel muutusid ajad vabamüürlasile poliitliselt keeruliseks, sest keisrinna Katariina II kahtlustas neid tema poja Pauli tema vastu pööramises. Olukord paranes kohe, kui viimane 1796. aastal Venemaa troonile tõusis, kuid mitte kauaks. Ka tema hakkas vabamüürlasi umbusaldama ning surve tulemusel suleti salaühingud ja vabamüürlaste loožid.
1801. aastal korraldati Paul I õnnestunud atendaat ning troonile istus tema poeg Aleksaner I, kelle heakskiidul atendaat oli toiminud. Atendaadi üheks võtmetegelaseks oli Palmses sündinud krahv Peter Ludwig von der Pahlen (1745–1826) kes oli vabamüürlaseks pühitsetud 1792. aastal Miitavis (Jelgava) asunud loožis “Zu den drei gekrönten Schwertern” (e.k Kolm Kroonitud Mõõka).
30. septembri 1815. aasta ringkirjaga teatati kõigile Euroopa suurloožidele Suurloož “Asträa” asutamisest Peterburis. Selle moodustas – nagu ka 100 aastat varem Inglismaa Suurlooži – neli looži: “Peter zur Wahrheit” ja “De la Palestine” Peterburis, “Isis” Tallinnas ja “Neptune zur Hoffnung” Kroonlinnas.
Suurlooži suurmeistriks sai krahv Vassili Mussin-Puškin-Bruce. Oma tööks valis “Asträa” Rootsi süsteemi, kuid igale loožile jäi siiski õigus valida ükskõik milline tollal Euroopas kasutusel olnud süsteem. “Asträa” loožid lubasid mitte tegeleda oma töödes üleloomulike asjade ja alkeemia uuringutega, ega järgida illuminaatide ja müstikute reegleid jms.
Kuigi Aleksaner I oli väga aldis kõigele müstilisele ja salapärasele keelustas ta 1822. aastal vabamüürluse kogu Vene keisririigi territooriumil.
Lähiaeg
Esimesed loožid Vene keisririigis pärast nende keelustamist hakkasid uuesti tekkima 1905. aastal keiser Nikolai II ajal Prantsusmaa Suuroriendi koosseisus. Nende loožide baasil asutati 1912. aastal Moskvas toimunud asutamiskoosolekul Venemaa Rahvaste Suurorient. Sidemed Prantsusmaa Suuroriendiga muutusid keeruliseks, sest mingist hetkest ei pidanud prantslased neid organisatsioone enam vabamüürlikeks loožideks, vaid poliitilisteks ühendusteks. Venemaa Rahvaste Suurorient lõpetas tegevuse pärast 1917. aasta revolutsiooni.
Venemaa menševike poliitik ja advokaat Aleksandr Halpern (1879–1956), kes mängis olulist rolli Venemaa revolutsioonis, oli Venemaa Rahvaste Suureoriendi liige, kuulus aastail 1912–1917 selle nõukokku ja oli 1916–1917 selle suursekretär, rääkis 1928. aastal ajaloolane Boriss Nikolajevskile antud intervjuus, et enne vabamüürluse keelustamist toimunud viimasel konvendil 1916. aastal Peterburis osalejaist mäletab ta ka ühte eestlast Revalist. Lisaks märgib Halpern, et Baltikumi, Riia ja Revali loožide koosseis täienes eranditult kohaliku vene ja läti-eesti intelligentsi ning ühiskonnategelaste hulgast, neis polnud ühtegi sakslast. Kinnitamata andmeil kuulus sellesse organisatsiooni Eesti Rahvuskogu Teise Koja liige, Tartu ülikooli professor David Johann Friedrich Grimm (1864–1941). Paraku sellega kogu info 1916. aastal Tallinnas tegutsenud looži kohta tänase seisuga piirdub.
On teada, et mõned eestlased kuulusid sel perioodil ka välismaal asuvaisse loožidesse. Näiteks pühitseti Balti Päästeseltsi päästelaev Meteor kapten Woldemar Johan Horst 7. oktoobril 1911 Rootsi Smålandi sadamalinnas Oskarshamn töötava Püha Johannese looži “Orion” liikmeks. “Orioni” pühitseti ka teine Tallinnast pärit merekapten Stanislaus Adam Juchnewiez, kes oli Woldemari sõber ja kolleeg.
Eesti kõigi aegade kõige kuulsaima müstiku ja hermeetiku Valentin Tombergi (1900–1973), kes oponeeris austria okultistile ja antroposoofia rajajale Rudolf Steinerile, pühitses Riias sündinud müstik Gregory von Mёbes (1868–1930) 1917. aastal Peterburis hermeetilisse martinismi. Martinism on omalaadne kristlik-müstiline vabamüürluse haru.
Ajakirjanik, tõlkija, kirjastaja ja diplomaat Eduard Reinhold Virgo (1878–1938) püüdis 1920. aastail asutada Eestis Inglismaa Ühendatud Suurlooži põhimõtteil tegutsevat looži. Erinevail põhjusil see ettevõtmine kahjuks ei õnnestunud, kuid selle töö tulemusel pühitseti 25. jaanuaril 1928 Kopenhaagenis Taani Suurlooži looži “Zorobabel og Frederik til det kronede Haab” diplomaat ja konsul Philip Karl Ferdinand Kaljot (1891–1942).
Esimene eestikeelne loož “Kalevipoeg” asutati Rahvusvahelise Ühis-Vabamüürlaste Ordu “Le Droit Humain” Soome Liidu koosseisus Tallinnas 1926. aastal. Looži asutajaiks olid põhiliselt eesti ja vene rahvusest teosoofid. Hiljem asutati lisaks kaks venekeelset looži.
1928. aastal lahkus Eestist viis ühisvabamüürlast, kes asutasid Le Droit Humain de Belgique juures Brüsselis venekeelse looži “L’Amour”. Loož tegutses üheksa aastat.
“Kalevipoja” ning teiste tol ajal Eestis tegutsenud loožide ametlik tegevus lakkas erinevate sisetülide tõttu 1934. aastal.
Tänpäev
1992. aastal asutati Eestis esimene eestikeelne Inglismaa Ühendatud Suurlooži põhimõtete järgi tegutsev ning selle tunnustusega loož ning 1999. aastast tegutseb Eestis iseseisev Suurloož.
2010. aastal allkirjastasid Austria Suuroriendi (Großorient von Österreich) ja Belgia Suuroriendi (Grand Orient de Belgique) suurmeistrid esimese eestikeelse mandri- ehk liberaalse vabamüürluse pioneer-looži “Septentrion” patendi, pannes sellega aluse sõltumatule liberaalsele vabamüürlusele Eestis.
2017. aasta kevade lõpul asutati Tartusse loož “Arcus Meridiani”, sügisel Tamperesse loož “Kivi” ning 2018 Helsingisse loož “Alchemia”.
2019. aastal allkirjastasid Austria ja Belgia Suurorientide suurmeistrid uue patendi – sedakorda pandi alus iseseisvale vabade müürseppade tsunftile Eesti Suuriorient, mis koordineerib kogu liberaalse vabamüürluse tegevust Eesti vabariigi territooriumil.
